Karlovlased püüavad parki päästa
06.08.2008 00:01
Jüri Saar, Tartu Postimees

Ehkki juba viis aastat tagasi lubas raad Päeva ja Pargi tänava vahelisele alale ehitada uusi kortermaju, loodab Karlova selts allkirjade kogumise ja eilse protestipiknikuga mõjutada linnaisasid sealset parki päästma.

Üks pargi päästmise eest võitlejaid Juta Vallikivi ei lepi väitega, et rong on läinud, sest üldplaneering on veksli välja käinud ja väärt maalapi omanikel on õigustatud ootused.

«Kui öeldakse, et rong on läinud, siis läinud on see olnud kogu aeg, pole olnud momenti, kus saanuks öelda, et see park peab jääma püsima,» ütles Vallikivi. «Ajad muutuvad, ei saa öelda, et kui asjad on üks hetk paika pandud, siis peabki olema rahul. See koht on nii väärtuslik, et peame proovima.»

Teine aktiivne pargikaitsja Kristina Kurm lausus, et välistada ei saa, et linnavalitsus siiski leiab võimaluse park säilitada ja kompenseerib omanikele maa. «See on üsnagi utoopiline, aga me püüame,» ütles ta.

2003. aastast pärinev üldplaneering lubab ehitada Päeva tänava äärde kuni viiekorruselised elamud, taashoonestada on lubatud ka Pargi tänava äär, praegusest pargialast jääks alles vaid 30 meetrit lai ja 80 meetrit pikk maariba Tähe tänava veeres, mis karlovlaste meelest ei ole piisav.

Kurm lausus, et loomulikult tahaks rahvas säilitada tervet parki, aga olles realistid, vähemasti kelgumäegi, selle loodusliku nõlva, kus Karlova lapsed on aastakümneid liugu lasknud.

«Tahaksime, et sinna jääks rohkem kui mõttetu haljasriba,» ütles Kurm.

Linnapea Urmas Kruuse ütles eile, et on ääretult tänuväärne, kui kodanikkond on initsiatiivikas.

Ent linnapea osutas ka, et kuigi Karlova teemaplaneering ja vaidlusaluse maatüki detailplaneering on koostamisel, annab üldplaneering ettevõtjale aluse teatud otsuseid oodata ja kodanike huve kaitstes ei tohiks krundiomanike huvidest üle sõita.

Eraomaniku ootused

Ka Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku osutas, et seal on mitme eraomaniku krundid ja kõiki asjaolusid arvestades on linna positsioon praegu selline, et lubatakse seda ala hoonestada, kuid võimalik on pargiala piiride nihutamine arvestades seda, et Pargi tänava äärne maastik on puhkealana atraktiivsem.

Õigupoolest kinnitas ka Tähe 10 krundile elamuid ehitada sooviva Merko Tartu arendusjuht Jüri Kull huvi pargiala säilitada, sest see on elamispindade tulevaste ostjate jaoks oluline lisaväärtus.

«Oleme lasknud teha alal dendroloogilise ja muinsuskaitselise uuringu, millele tuginedes on meie ettepanek pargi piire nihutada, vastavalt seal kasvavate väärispuude tegelikule asukohale,» ütles Kull. «Tahame säilitada seal korrastatud, pinkide ja jalgteedega pargiala, lisaks võiks sinna rajada mänguväljaku ja purskkaevu.»

Indrek Ranniku kinnitas, et praeguses seisus on vale öelda, et rong on läinud, sest kõik otsad on lahti juba üksnes seetõttu, et planeeringu kehtestamise ja planeeringuvaidluse asjus võtab seisukoha volikogu.

Kuid Ranniku kordas, et praegu on linnavalitsuses kujunenud seisukoht, et tervet kõnealust maatükki haljasalaks jätta ei saa.

«Meile on tehtud ettepanek anda Merkole vahetusmaa, aga selle maa on müünud riik ja kui meie annaksime vahetusmaa, oleks see naljakas,» märkis Ranniku. «Ilmselt ikkagi teatud mahus tuleks Tähe tänava äärde ja Päeva tänava äärde hoonestust lubada, kus see ajalooliselt on ka olnud, kuid tuleb leida piisava suurusega ala, mis toimiks puhkealana.»

Veel ütles Ranniku, et maadevahetusest ei ole Merkoga kõneldud, isegi mitteametlikult, küll aga sellest, et viiekorruseliste hoonete ehitamise õigust ei anta, sest need oleksid Karlovasse sobimatud.

«Võib kaaluda asendusmaad, kuid ausalt öeldes on sellele krundile raske linnas asendusmaad leida. See on kuldne koht ja ilmselt ei ole ka krundiomanik vahetusest huvitatud,» nentis Ranniku.

Kodanike hääle kaal

Abilinnapea Anto Ili märkis, et Karlova inimeste ettepanekuid linnavalitsus arvestab, sest kodanike seisukohtadega peab arvestama, kuid linnavalitsus ja volikogu peab lähtuma ka järjepidevusest: üldplaneeringust, eelmiste avalike väljapanekute tulemustest.

Niisiis on raske öelda, missugune on allkirjade kogumise kampaania tulem. Linnajuhid jäid vastuse võlgu, kui palju siis peaks allkirju olema, et see tõestaks piisavat ühiskondlikku huvi võtta Päeva tänava pargi tuleviku suhtes teistsugune positsioon. Ainuüksi esimese päevaga kogunes allkirju paarsada.

«Hind, et oleksime nõus vahetama, saab selguda, kui läheme teemaga edasi ja kuulame väljapanekul Karlova seltsi esindajad ära. Õigustatud ootuse printsiip peaks kehtima, ei tohiks nii olla, et sada protsenti omanikest üle sõidame,» ütles Kruuse.

Anto Ili lisas, et tuleb arvestada sotsiaalseid aspekte ja miljööväärtuslikke aspekte ning meeles pidada, et planeerimine on omavalitsuse monopol, omavalitsus otsustab lähtuvalt ettepanekutest ja aruteludest.

Karlova teemaplaneeringu avaliku väljapaneku tulemusi tutvustav avalik arutelu on täna kell 15 Tartu linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonnas, Raekoja plats 3.

artikkel: http://tartu.postimees.ee/060808/tartu_postimees/uudised/340404.php?karlovlased-puuavad-parki-paasta

Miks siis on juhtunud nii rumal asi, et hävitatakse midagi nii väärtuslikku? Kui veel mõned aastad tagasi kuulus see piirkond erinevatele eraomanikele ja ka riigile, siis praeguseks on nende omanikeks saanud ehitusfirma Merko ja OÜ Marteburg.

2003. a kehtestatud Tartu Linna üldplaneering määrab elamumaa ja ühiskondliku maa mahu antud alal. Ehk siis selle, kui palju praegusest pargist jääb alles ja kui suured tulevad uued majad. Kehtiv üldplaneering on ka olnud Tartu Linnavalitsuse peamine argument pargi säilimiseks tehtud ettepanekute tagasilükkamiseks.

Loomulikult peab erahuviga arvestama. Kui aga erahuvi läheb vastuollu avaliku huviga, siis vajab olukord lahendamist. Kõiki planeeringuid tuleb aeg-ajalt üle vaadata ja vajadusel muuta, eriti neid, mis puudutavad avalikku ruumi. Viie aasta jooksul on kindlasti muutunud paljude tartlaste arusaam kvaliteetsest elukeskkonnast ja sellega seotud väärtustest. Praegused otsused mõjutavad mitmete põlvede elu-olu Karlovas.

Rohkem tarku otsuseid!

Anna oma allkiri Päeva-Tähe-Pargi haljasala säilimise toetuseks siin!

 

NB! Tegu ei ole Karlova seltsi ametliku seisukohaga vaid algatuse taga on Karlovas elavad eraisikud.

Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Juta Vallikivi (Karlovast, Pargi tänavalt)
Kristina Kurm (Karlovast, Eha tänavalt)
Ahto Külvet (Karlovast, Tähe tänavalt)

 

Kaunis kodu mäe otsas püüab möödujate pilke

12.06.2008 00:01
E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud , Tartu Postimees

Tartu selle aasta kauneima kodu perenaine Piret Metspalu asub alles nüüd, kui aed pealtnäha üsna valmis tundub, koostama aiaplaani. Tõuke selleks andis talvine aianduskursus Luual.

Eesti Geenivaramu direktori professor Andres Metspalu ja tema tõlgist abikaasa Pireti maja sai Karlova pargi servas valmis kümme aastat tagasi, siis hakkas perenaine mõtlema aia rajamisele.

Mäe serval asuval krundil ei ole ühtegi juhuslikult istutatud taime – Piret Metspalu lappab esmalt läbi virnade viisi raamatuid, otsib välja oma lemmiktaime, mõtleb hoolikalt, kuhu see istutada, ning alles seejärel algab taimejaht.

Seega: erinevalt paljudest teistest aiapidajatest ei osta Metspalu turult taimi esimese emotsiooni ajel.

Õied õite järel

Sellest Kalevi 65 krundist on raske mööda jalutada kaunist aeda märkamata. Juba kevadel laiutab seal tulbimeri, siis hakkab õitsema iluõunapuu, seejärel suur iirisepeenar. Õige varsti lööb õide ja lõhnama terve vagu, nagu perenaine nimetab, eri värvi lavendleid. Lavendliarmastus jäi Metspalule külge Prantsusmaal.

Pea kõik oma taimed on ta hankinud Tartu puukoolist, nii võib kindel olla, et taimed meie talve üle elavad.

See ei tähenda aga, et nende eest hoolitsema ei pea. Lavendlipeenart tuleb kibeda kevadpäikese eest varjata ning erikujulisi põõsaid huvitavate vormide saamiseks lõigata.

Küsimusele, kas Andres Metspalu ka aias käe külge lööb, vastab perenaine, et eelmisel aastal niitis mees ühel korral muru.

Linna roosipeenar

Praegu hakkavad õitsema roosid, mis ulatuvad üle aiamüüri ka Kalevi tänavale möödujaile oma ilu näitama. Jardini aianduskeskuselt, kes Tartu kaunite kodude konkurssi toetab, saab tänavune Tartu kauneim kodu kingiks veel seitse roosiistikut.

Metspalu tõdes, et peab nüüd mõtlema, kuhu kingiks saadavad roosid istutada, ja lubab rajada linnavalitsuse-nimelise roosipeenra.

Roosiistikud kingib linn kõigile võistluses osalejatele. Lisaks saab Kalevi 65 maja preemiaks 3000 krooni, teise koha saanud Luigelahe 1 eramu 2000 krooni ning kol-mandat kohta jagavad Hurda 24 ja Võruvälja 5 krunt 1000 krooni.

Kaunid krundid

• Korterelamute kategoorias saavad ühiselt ergutuspreemia Jalaka 50 ja 52 krunt.

• Lasteaedade ja üldhariduskoolide kruntidest tunnistati parimaks lasteaed Rukkilill, teise koha sai lasteaed Helika.

Allikas: Tartu linnavalitsus

Täismahus lugu Postimehest saab lugeda siin.

 

Lea Täheväli Stroh ja Olof Stroh: Karlova ärgitab mõtlema väärtustest me ümber

05.06.2008 00:01
Lea Täheväli Stroh, Ehitushoolde konsultant
Olof Stroh, Kunstiajaloolane

Kultuuripärand on hästi kaitstud, kui selle sisu on teada-tuntud ja kodanike poolt hinnatud. Selle saavutamiseks tuleb väärtusi arusaadavalt selgitada ja motiveerida, samuti õpetada neid õigesti hooldama. Kultuuripärandil, mille väärtust ja säilitamise motiivi kodanikud ei mõista, on vähe lootust ellu jääda.

Kõigil hooneil on kultuurilooline väärtus – mõnel suurem, mõnel väiksem, kuid ükski pole väärtuseta.

Väärtuse saab jagada komponentideks: näiteks autentsus ehk teatud ajastule iseloomulik, seda esindav, siis kunstiline tase, isikuajalooline seos, side sotsiaal- või ühiskonnaajalooga, tehnikaajalugu kajastav, arhitektooniline väärtus, sümboliväärtus jne, mis kokku moodustavad paiga kultuuriloo.

Kuidas hinnata väärtust

Väärtushinnangud võivad aja jooksul muutuda, mis on ka loomulik. Seepärast tuleb iga otsust põhjalikult kaaluda, luua süsteem, mis hoiaks ära mõtlematud kaod ja kindlustaks ajaloolise järjepidevuse.

Ka objekti enda saab omakorda jagada osadeks: krunt, elamu, kõrvalhoone, aed jne. Et kõik objektid on seotud oma tekkimise ajaga, võib neid liigitada kronoloogilistesse rühmadesse.

Näiteks perioodid enne 1918. aastat, vabariigi aeg, sõja-aastad, nõukogude aeg, iseseisvumise aeg. Ajaloos tuleb aktsepteerida järjepidevust ja seetõttu on kõik ajajärgud võrdselt huvitavad.

Vahet tuleb teha objekti omaväärtusel ja ta väärtusel seoses ümbritseva miljööga. Ühel hoonel võib olla suur sotsiaal- või ühiskonnaajalooline väärtus, kuid tema välimus võib kahjustada ümbritseva miljöö ühtsust.

Võtame näiteks nõukogude ajal tekkinud plekist garaažid. Need võivad näida häirivate parasiithoonetena, kuid kahtlemata peegeldab garaažide teke mingit etappi või muutust ühiskonnas ja nende teisaldamisega rebiksime välja osa oma kultuuriloost.

Pealegi on neil praegugi mingi materiaalne väärtus ja kasutus, mida alternatiivi pakkumata ei oleks mõistlik hävitada. Garaaže on vaja samamoodi nagu nõukogude ajal ehitatud pesukööke ja puukuure, milleta Karlova poleks Karlova. Ka väärtustega seonduvaid konflikte tuleb kirjeldada, defineerida ja kaaluda.

Uutest hoonetest

Ühe ajalooliselt kujunenud elupiirkonna terviklikkuse säilitamine ei tohi takistada nüüdisaegsete hoonete rajamist. Uute hoonete ehitamisel ei pea ka kasutama piirkonna hoonete rajamise perioodist pärinevaid lahendusi. Sellega võtaksime oma ajalt õiguse luua ehituslugu ja seiskaksime näiliselt ning võltsilt järjepidevusliku arengu.

Areng peab kulgema, kuid seejuures tuleb lähtuda olemasolevatest seostest, proportsioonidest, vormidest, mahtude vahekordadest ja skaalast, samuti traditsioonilistest materjalidest ja võtetest.

Et tekiks arusaamine ja austus olemasoleva hoonestuse suhtes, tuleb tundma õppida hoonete väärtusi ja säilitamise motiive ning mõista nende seost üldise kultuurilooga.

Kui arhitekte hakatakse originaalsust taotlevate kunstnike asemel koolitama harmoonilise elumiljöö kujundajaiks, alles siis on mõtet loota, et hakkame saama ajaloolisse keskkonda sobivaid arhitektuurilisi lahendusi.

Lihtne on süüdistada

Traditsiooniliste materjalide puhul on oluline toonitada, et neid tuleb kasutada ka traditsioonilistes konstruktsioonides. Näiteks on klaas küll traditsiooniline materjal, kuid traditsiooniliselt mitte seinamaterjal.

Samuti tuleb vahet teha olemasolevate vanade (algsete) ja tänapäevaste nn traditsiooniliste materjalide vahel.

Traditsioonilistest materjalidest rääkides mõtleme enne ehituse industrialiseerimist kasutusel olnud materjale, mis nõudsid valdavalt käsitsitööd. Tänapäeval toodetakse ja töödeldakse neid enamjaolt tööstuslikult ja seepärast on raske hoonete kulunud detaile vahetades saada sarnase välimuse ja omadustega materjale.

Paikkonna ehitustraditsioonid lähtusid kohapeal saada olnud loodusvaradest ehk kasutati ja vormiti seda, mis oli lähedal ning kergesti kättesaadav. Nüüd tulevad materjalid igast maailma otsast ja nendega koos ka võõraste maade ehitustraditsioonid.

Et meie ehituspärand ei moonduks globaalseks rosoljeks, peame teadma, mis väärtused meil on ja missuguste materjalidega neid tuleb hooldada.

Pole mõtet süüdistada lagunema lastud hoonete omanikke, et nad ei tunneta oma piirkonna hoonete ajaloolist väärtust ja on remontide käigus hävitanud märkimisväärse osa kultuuripärandist.

Paraku ei ole riik neis seda tunnetust kasvatanud ega teinud midagi olulist ka selleks, et kohalik kvaliteetne remondi- ja hooldustöödeks vajalik ehitusmaterjal oleks kergesti kättesaadav. Rääkimata metoodilistest juhenditest, mis õpetaks materjale ja konstruktsioone õigesti käsitsema.

Ükski majaomanik ei riku oma kinnisvara sihilikult!

Ohud ja vajadused

Selge on see, et kui ühe piirkonna miljööd on otsustatud säilitada, siis tuleb seda kaitsta. Alustuseks tuleb piirkonna kõik väärtused välja selgitada (inventeerida), süstematiseerida ning inimesi motiveerida – kuidas me muidu teame, mida kaitsta ja kuidas väärtusi hooldada.

Iga objekti tuleb käsitleda vastavalt tuvastatud väärtus(t)ele. Üldised ettekirjutused detailide kohta (näiteks: kasutada laia voodrilauda või korstnad ehitada punastest tellistest) võivad põhjustada olukordi, kus mõni hoone saab detailid, mida tal pole kunagi olnud.

Sisulisi väärtusi tundmata on oht, et välise korrastamise tuhinas hävib või moondub mõni teine, sügavam ja kultuurilooliselt ehk olulisemgi väärtus.

Mõtlema peab ka sellele, et aja jooksul tekkinud muudatused hoone konstruktsioonides ja detailides on ajaloolise arengu lahutamatu osa ja neid tuleb samuti nii objekti enda kui ka seda ümbritseva miljöö suhtes kaaluda.

Miljööväärtus on üks paljudest kultuuriloolise väärtuse komponentidest, ehkki seda ei saa iseseisvalt kasutada. Elamusel peab olema sisu, millel on tõepõhi all. Kui sisu pole teadvustatud, siis ongi see ainult elamus, võibolla tähtis ja asendamatu, kuid sellel puudub sügavam seos kultuuripärandiga.

Rahvas – kaasa arvatud ametnikud ja eeskirjade koostajad – vajab rohkem teadmisi meid ümbritsevast kultuurimiljööst. Käskude ja keeldudega ei ole võimalik kedagi sundida oma kultuuripärandit hoidma.

Kui me õpime neid väärtusi nägema ja oskame nende eest ka hoolitseda, siis oskame ka end oma ajas paremini mõista.

Samal teemal: Karlova teemaplaneering, TPM, 6.05., 12.05., 19.05., 20.05., 28.05., 29.05., 2.06., 3.06.

http://tartu.postimees.ee/060608/tartu_postimees/arvamus/335073.php