| KARLOVA |
|
|
|
| Kirjutas Silver | |
| kolmapäev, 17 veebruar 2010 | |
|
Tartu Postimees uurib Tartu linnaosi. Karlova linnaosa piirneb ametlikult Võru, Väike-Tähe, Tähe, Pargi, Kalevi ja Aida tänavaga ning Emajõe ja sadamaraudteega. Karlova Selts näeb Karlovana eelkõige ajaloolist, suures osas 20. sajandi esimesel kahel kümnendil ehitatud puitasumit. Seega loeb selts südalinna poolt võttes Karlova piiriks Lille tänavat, lõunas aga Tehase tänavat. Karlova vanim osa All-Karlova hakkas kujunema 18. sajandil. 1811. aasta linnaplaanil on enamik tänaseni säilinud hooneid Kalevi tänavas juba olemas. Kalevi tänava parema külje hoonestus Lille ja Pargi tänava vahel pärineb valdavalt 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest. 18. sajandil hakkas ka kujunema nn Postijaama kvartal Võru tänava alguses Ees-Karlova loodenurgas. Emajõe orunõlval asuv Ees-Karlova ala hoonestati peamiselt 19. sajandi lõpul. Üks varasemaid asumeid oli Päeva tänava piirkonda kerkinud suvemajakeste koloonia. Hoonestus edenes 19. sajandi lõpul jõudsalt rööbiti Tähe tänava teljega kagu suunas, sest Karlova ehk Kaarlimõisa omanikud müüsid keskmiselt jõukaile tartlastele krunte taskukohase hinnaga meelsasti. Kiiresti kerkis palju odavalt püsti löödud elamuid, mistõttu jõukam rahvas hüüdis Karlovat halvustavalt pilpakülaks. Vastukaaluks ristiti uued tänavad kaunite nimedega: Õnne, Lootuse, Päeva, Kevade jne. Valdav osa uuest Karlova hoonestusest pärineb 1910. aastate algusest, osaliselt ka 1920. aastaist. 1916 liideti Karlova täisehitatud krundid ja Purde talu maa Piiskopimõisa lähistel ametlikult Tartu linnaga. Karlova ajalooline keskus on 18. aastasaja lõpul ehitatud ning 19. sajandil ümber ehitatud mõisaloss koos kõrvalhoonetega aadressil Eha 36. Mõis ise asutati 1793. aastal, mil selle maad eraldati Tähtvere mõisast. Mõis riigistati 1919. aastal, viimased 14 aastat on hoonetekompleks taas eravalduses.
• 9013 inimest elab Karlovas 2008. aasta andmete järgi (1914. aastal, vahetult enne Tartu linnaosaks saamist loendati neid 10 702). 56% karlovlastest on naised, pensioniealisi on 13,6% ning alla 6-aastasi 11%. Karlova elanikkond moodustab Tartu elanikkonnast 9,15%. Ühel ruutkilomeetril elab keskmiselt 3919 inimest. • 9% karlovlastest on elanud Karlovas sünnist alates, 20% karlovlastest on elanud sünnist peale Tartus. 26,23 ruutmeetrit elamispinda ning 1,22 tuba on iga karlovlase kohta. • 1347 krunti on Karlovas kokku, neist 1168 erakrundid kogupindalaga 157 hektarit, 88 munitsipaalkrundid 34 hektaril ning 16 riigikrundid 2 hektaril. Maamaksuga maksustatud krunte on 1198 ning neilt laekus 2008. aastal Tartu linnakassasse 1 591 272 krooni. • 25 000 meetrini kokku küünivad Karlova 40 tänavat. Kõige pikem on ligi 1700-meetrine Tähe tänav, järgnevad Turu ja Võru tänav. Lühimate hulka kuuluvad Forseliuse, Marta, Kitzbergi ja Odra tänav, kõige lühem on 87-meetrine Vase tänav. • 2 gümnaasiumi: 409 õpilasega Forseliuse gümnaasium Tähe tänavas ja 850 õpilasega Karlova gümnaasium Kalevi tänavas. • 285 tudengit õpib Tähe tänavas asuvas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Samu hooneid kasutavas Tartu Kunstikoolis õpib ligi 100 last. • 2 lasteaeda: 92 kasvandikuga Karoliine Kesk tänava alguses ja 136 lapsega Helika Karlova gümnaasiumi vastas Lina tänavas. Sõimeealistele on üks 16 kohaga rühm vaid Helika lasteaias. • 2 Tartu Lastehoiuseltsi päevahoidu (Õnne 13 ja Tolstoi 6a) vastavalt 20 ja 5 lapsega. • 2 huvikooli: Arsise Kellade Kool (Tähe 101), • 1 noortekeskus (Tähe 101), 1 avalik mänguväljak (Sõbra 19c). • 4 pühakoda: EAÕK Aleksandri kirik (Sõbra 19a), Salemi baptistikirik (Kalevi 76), Kolgata baptistikirik (Tähe 66), EKNK Maranata kogudus (Teguri 17). • 8 haljasala võtavad enda alla kokku 9 hektarit. Kõige suurem, • 2 mälestuskivi (Forseliuse park, Karlova park), 1 skulptuur • 1 galerii (Mikkeli galerii, Tähe 39). • 1 raamatukogu (Lutsu raamatukogu harukogu, Tehase 16). • 145 töötajaga Estiko Plastar on Karlova suurim ettevõte. • 4 esmatarbetoidukaupu müüvat poodi, mis on sama palju kui Veerikul ja Tammelinnas ning kaks korda rohkem kui Tähtveres. • 3 hotelli: 83-kohaline Aleksandri hotell (Aleksandri 42), 41-koha- • 2 erakliinikut: Tähe erakliinik (Tähe 95), Clinica ilukirurgia kliinik • 2 pandimaja (Kuu 41, Tähe 18). • 6 bussiliini läbib Karlova linnaosa (liinid 2, 6, 9, 11, 12, 13). • 6 pakendijäätmete kogumispunkti, 2 vanapaberikonteinerit, • 456 koera on Karlovas Tartu lemmikloomade registri andmeil. Rohkem koeri on linnaosadest vaid Anne- (1278) ja Tammelinnas (491). • 1 hoolekandeasutus (Tartu Koidu Keskus, Koidu 13), mille asenduskodus elab 12 last. Allikad: Tartu linnavalitsus, statistiline ülevaade «Tartu 2008», ankeetküsitlus «Tartu ja tartlased», Endises agulis jääb pesuköök jalgu Kui öelda Karlova, mis pilt teil esmalt silme ette tekib? Puumajad. Suur hulk puumaju, mis tervikliku, enam-vähem ühel ja samal ajal ehitatud ajaloolisel kujul säilinud asumina on tõenäoliselt fenomen Euroopas, võib-olla ka terves maailmas. Tuleohu tõttu pole nii suurt hulka puumaju tavaliselt lähestikku ehitatud, ja kui on ehitatud, pole need tulekahjude tõttu säilinud. Kas Karlovas võiks elada eestikeelse Tartu hing? Oli ju Karlova linnaosa, mille kiire kasv tegi sada aastat tagasi lühikese ajaga linlasteks tuhanded eesti soost maainimesed, Karlovast on pärit palju meie kultuuriinimesi. Võib-olla küll. Aga samas võib öelda, et mingis mõttes pole Tartu Karlovat tänini ära seedinud. Oli ju Karlova sisuliselt valmis, kui ta 1916. aastal linna koosseisu võeti. Karlova on jäänud alati pisut Tartust eraldi seisvaks. Karlova kui maa-alevi laadne moodustis? Peaaegu nagu küla? Küla ta pole. Ta on nagu omaaegne Annelinn: sajad üürimajad, mis ehitati seoses tööstuse kasvuga. Aga ma mäletan oma lapsepõlvest, kuuekümnendate keskpaigast, kui elasime Kalevi ja Lina tänava nurgal, kuke kiremist küll. Üldiselt elati seal siiski suhteliselt linlikult. Võib-olla mõnel oli seapõrsas hoovis. Vett küll sees polnud, pesti pesuköögis ja kemps oli õues, kasvatati natuke juurvilja, aga maa ja linna üleminek see polnud. See oli ikka linn. Mida Karlova puhul on veel huvitav märkida: sarnasust äsjase kinnisvarabuumiga. Mida kaugemale linna serva poole minna, seda odavamalt ja ebakvaliteetsemalt on ehitatud. Milline on Karlova maine? Kas tossava aguli oma või midagi muud? Ehtsa aguli maine oli Karloval minu arvates paar-kolmkümmend aastat tagasi. Majasid polnud ehitamisest peale märkimisväärselt remonditud, veetorude purunemine oli tavaline. Nüüd uurib üha rohkem mu sõpru-tuttavaid, kas ma oskan soovitada Karlovas mõnd elamist. Praegu näib Karlova olevat üleminekufaasis. Aknaid vahetatakse plastakende vastu, millega kaob osa linnaosa essentsi. Üha rohkem pargitakse alleepuude vahele kalleid autosid. Kas tüüpiline karlovlane ei käi kampsunis ega sõida jalgrattaga? Neid on ka. Aga on ka neid, kes tegid seda viis aastat tagasi. Selles mõttes on hea võrrelda Karlovat väliselt sarnase Supilinnaga. Supilinn on olnud küla, kus pole läbivaid tänavaid. Sinna pole satutud juhuslikult. Supilinnas teatakse üksteist nagu külas: see on meie tänava direktor, see meie tänava joodik, see naabertänava pätt ja seal elab meie arst. Sellist asja pole Karlovas kunagi olnud. Mis saab Karlova ajaloolisest ilmest? Karlova identiteet tulekski ehitada suure terviklikult säilinud puitasumi mõtte peale, tervisliku elukeskkonna peale, kus on ruumi ja õhku. Aga ahiküttest suitsuvinesed talveõhtud? Karlova on mäe peal ja sealt puhub tuul sudu üsna hästi minema. Pesuköögis võib hoida aiatööriistu, puukuur aga kaotab õhksoojuspumba või gaasikütte sissepanekul funktsiooni. Kui samal ajal pole hoovis ruumi autole ja see pargitakse tänava äärde haljasalale, tulekski ilmselt otsida kompromissi vana ja uue vahel. Põline karlovlane kahetseb kogukonnatunde kadu 76 aastat Karlovas, sellest viimased 65 aastat Eha tänav 26 majas elanud matemaatik Silvia Alev tunneb puudust sõbralikust ühismeelest naabrite vahel ning kunagi valitsenud heakorrast. Võrumaalt Vastseliinast pärit Alev elas kolmandast kaheksanda eluaastani, aastad 1933–1938, Aleksandri 113 üürimajas, nüüdse aadressiga Sassi 5. Sealt edasi 1944. aastani oli Alevi kodu Salme tänavas ning alates 1944. aastast Eha tänavas. Korra tagas trahvihirm Silvia Alev mäletab läinud sajandi kolmekümnendatest aastatest kordnikku, kes igapäevaselt linnaosale jalgsitiiru peale tegi ning kasimata sõiduteed või trotuaari nähes majaperemehi trahvist ei säästnud. «Mäletan, kuidas lastele anti kommi selle eest, et nad jookseksid ütlema, kui mõni mööduv hobune oli teele hunniku poetanud,» räägib Alev. «Viie-kuue aasta tagant nõudis linnavalitsus majade värvimist. Üürnikud nõudsid jälle majaomanikelt, et iga viie aasta tagant kortereid remonditaks.» Praegu paneb Alev tähele, kuidas osa Karlova rahvast oma majaesise tööpäeva alguseks lumest piinlikult puhtaks roogib, muist jälle venitab sellega poole päevani. Sarnaselt on majadega: ühelt on suurem jagu värvi koorunud, teine näeb välja nagu uus. «Punane võim muutis inimesi palju, üksteist ei usaldatud enam endisel viisil,» iseloomustab Alev pärastsõja-aastaid, «aga meie majas püsis küll aastakümneid väga mõnus õhkkond. Enamik elanikke olid haritlased, maja hoiti üldiselt puhas ja korras.» Praegust suhet naabritega kirjeldab Silvia Alev arusaamatuste ja möödarääkimiste jadana, mille iseloomustamiseks sobib trepikotta riputatud manitsus pühkida ukselävel saapaid ning väljavõte haldusõiguse rikkumiste seadustikust, kus on rasvase punasega alla joonitud sõnad «rahu rikkumine» ja «vargus». Maale jäi minemata Alev sedastab, et peab siiski Karlova eluga kokku võttes rahul olema, sest kes ütleb, et kusagil mujal oleks parem. Viisteist aastat tagasi oli tal võimalus kolida Reolasse keskküttega korterisse, kuid siis veel elus olnud 90-aastane isa teatas, et läheb armsast kodust ainult jalad ees. «Küttepuude tuppa tassimisega olen vahepeal jännis, aga vend Silver Alev käib mul aeg-ajalt abis, toob paari päeva puud korraga valmis,» lausub Silvia Alev. Kodukohvik karlovlasele Kooperatiiviajastu käivitas taas hulga väikepoode, mis viimasel kümnendil, suurte selvehallide jõudsa siginemise ajastul, üksteise järel taas kinni läksid. Nende taastärkamist on raske aimata, kohvikumõtteid sigib aeg-ajalt aga ikka. Näiteks juhtus nii Tartu linnadendroloogi Silver Urbase ja tema kondiitrist abikaasa Birjo Urbase peas. Kevadel loodavad Urbased avada Tähe tänavas kunagise restorani Kaseke vastas mõnekümneruutmeetrise koduse kohviku. «Sellesse astudes võiks inimesel olla tunne, et ta viibib kellegi elutoas,» kirjeldab Silver Urbas. «Mõtleme eeskätt karlovlastele, kellel kesklinna kohvikuisse on lihtsalt kaunis pikk tee minna. Alalise kohviku idee saime Karlova päevadel, kui tegime ühepäevakohvikut ja paljud inimesed kiitsid.» Urbase sõnul püüab ta kaasaga luua eeskätt mõnusa seltskondliku äraolemise paiga tassi kohvi ning saiakese või koogiga. Alkoholi menüüsse ei plaanita, nagu ka toekaid mitmekäigulisi lõunaid. Magusa kõrval pakutakse ehk vaid suppi. Kohviku nime Anna Edasi ei pea mõistma nii, et oma äranäritud koogitüki võib jätta lauaservale järgmist kundet ootama. Anna Edasi oli Birjo vanaema nimi. |
| < Eelmine | Järgmine > |
|---|
